It is not over until it is over!

Heihooo!!!

Juba lõppes 8. nädal. Lõpuni on jäänud veel vaid loetud nädalad. Aga kõik on veel võimalik! It is not over until it is over.

Sel nädalal tegin tublisti tööd ja võtsin Meridiani keskel olevat vanade ja vaesemate inimeste piirkonda ja siis viimasel kahel päeval väga rikast piirkonda. Kontrast erinevate perede elude vahel on meeletu. Aga raamatuid ostavad mõlemad. Pigem on isegi lihtsam keskklassi peredele müüa, sest rikkad panevad kohe ukse pauguga kinni ja ei malda sind üldse äragi kuulata.

Mu lemmik oli üks isa laupäeva õhtust, kes karjus mulle näkku selle peale kui ma olin end tutvustanud ja öelnud, et ma olen Euroopast pärit: "Very good, go back to Europe then!" Ja slam! Tuhh!

Vene-ukraina pered on mu lemmikud. Nad on alati kõige sõbralikumad (peale mormoonide muidugi, keda on siin ka mustmiljon) ja pakuvad kaasa kurke, tomateid, juua, jäätist, kommi. Ja muidugi naudivad nad seda, et ma pursin nendega vene keeles salestalk´i. Jep, ma olen teinud salestalk´i nii vene, prantsuse ja isegi hispaania keeles, mida ma tegelikult ei oska. Hola, me llamo Regina.
vendo libros. Educacion es importante. Ja siis hakkan alati naerma, sest ma rohkem ei oska midagi. Võib-olla veel vaid laulu La cucaracha-La cucaracha-la-la-la-la.

Sel nädalavahetusel tulid meiega aega veetma kaks alumnit, kes on teinud SW programmi 4-5 aastat mõned aastad tagasi. Ülichillid tüübid ja ülivägevat juttu rääkisid ka. Aitas väga. SW on nii vägev!

Käisime ja ronisime mäe otsa, mille nimi on Camel back hill ja mis nägigi täpselt välja nagu kaamliselg. Ja pärast käisime veel vahetusperega bowlingut mängimas, lõpuks sai tunda end taas nagu normaalne inimene. Selline tavaline ja keskpärane. Ja nüüd lähen kohe ruttu magama. Iga minut und on oluline. Eelmisel nädalal juba tundsin unevõlga. Aga energia on minu valik ning entusiasm on parim ravim (uni ka muidugi :D) väsimuse vastu. 

Tuleb vägev nädal! Sel nädalal on charity nädal, toetame Aafrikat veega või dollaritega või midagi sellist oli. Igatahes tuleb kõvasti ja EFEKTIIVSELT tööd teha. 

Pohhui, go to the next door!

 

ÜLIVÄGEV NÄDAL TULEB!

Tuleb tuleb, ega ta tulemata ei jää!

Hellllloouuu!!!


Southwesterni programm on vägevalt vägev. Ma õpin iga päev nii palju uut ja põnevat. Iga päev on kui uus väljakutse.

Ma kirjutan ruttu ühe blostituse ka. Aeg läheb nii kiiresti. Tegelikult peaksin juba magama.

Eelmisel nädalavahetusel kolisin uude vahetusperesse. Ruumi on nüüd miljon, terve keldrikorrus on meie kasutada. Siin on popcornimasinaga kinosaal ja oma koduõppeklass ja siis veel meie magamistuba ja mängude tuba ka. Pere on väga lahe. Nagu Kaidi ütles, täiega anti-usa pere on. Söövad ainult orgaanilist toitu ja kõik asjad on ka orgaanilised. Esimest korda saab magada vaikuses ja jahedas ruumis. Aga Cheryl, meie eelmine vahetusema on ka täiega lahe. Ta on ikka meie suur sõber. Laenab meile isegi oma autot. Oma kullakallikest. Cheryl´il ja tema autokesekesel on väga omapärane ja lähedane suhe. Ta nimetab teda oma beebikeseks.

Meie uues mäkis on ka vanameeste seltskond. Üks neist on insener, kes leiutas kõikides mäkides kasutuseloleva friikartulilõikamismasina. Cool või cool? Mina olen nende suur sõber! Nad kingivad meile ikka ja jälle tasuta hommikusöögi pisikesi talongikesi. Ja tasuta söögist ära ei ütle. Esmaspäeva hommikuks on 6:30-ks juba appointment planeeritud. Üks neist tahtis raamatuid oma lastelastele osta.


Olen tublilt tööd teinud. Statsid on päris korralikuks läinud.

Sel nädalal ületasin ka 200 unit´i piiri. Jee!!

Tänane sunday meeting toimus Serka vahetuspere juures. Väga palju kodusem ja mõnusam kui konverentsiruumis. Peale seda aga käisime Boise´i loomaaias. Kogu Lõvikuninga seltskond oli seal kohal.

Eelmisel nädalal coachis mind Mark. Väga hea coach on. Üleüldse on väga lahe, kuidas kogu Southwesterni süsteem on üles ehitatud. Ühest küljest oled sa turfis majade vahel täiesti üksi ja kleepud oma edu külge, isegi kui tagumik kukub küljest (I will stick to it, even if my ass falls off). Ja teisalt on terve meeskond inimesi, kes püüavad sind aidata saavutada sinu eesmärke. Iganädalased Veiko Roosi kirjad on ka väga motiveerivad. Good stuff!

Sel nädalal oli mul ka kahjuks palju canceldusi. Nii tobe, teed hullult tööd ja teed vägevad müügid, aga siis canceldavad. See on siiski veidike ebamotiveeriv. Aga sel nädalal muudan oma uskumusi, ma teen siin väga head asja, aitan inimesi ja parandan laste haridust, mis usas teatavasti ei ole maailma parim. Ma ei ole suvaline skämmar, kes teeb inimeste krediitkaarte tühjaks. Inimesed on siin mõnikord väga umbusklikud, sest tundub et identiteedivargus ei ole väga harv äri.

Igasuguseid naljakaid asju juhtub iga päev. Iga pere on erinev. Ja nii hea on näha, mida ma oma eluga saan teha ja mida ma kindlasti teha ei tahaks.

Aga praegu tahaks magada.

Vägev nädal tuleb! Tuleva nädala pühendan oma emale! Tuleb kõvasti töötada!

Paneme hullu!!!!

Meie kõige ägedam orgleader Serka! (ülemisel, mitte alumisel pildid ;) )

Iga sekund loeb!

Kolisin. Elan nüüd uues vahetusperes. Ja lähen nüüd ruttu magama.

Tuleb vägev nädal! 

Effort 10 ! Attitude 10 !

Hehei,

Lõppes 5. nädal.

Eelmisel nädalal küsis Mark midagi, mis mõjutas tervet seda nädalat. Mark lasi meil endil hinnata 10 palli süsteemis oma EFFORT´it ja ATTITUDE´i. Ja ma otsustasin, et aitab kuutest ja seitsmetest.

Minu effort ja attitude on kümme! Ja nii iga päev ja hetk.

Sel nädalal hakkasin juba vaikselt taipama, kuidas turfi läbi töötada ja mitte mõtetuid tagasikutsumisi, mil sind ikka jutule ei võeta, teha. Endiselt on põhivärk, et tuleb aina minna järgmise ukseni, aga selle põhimõtte õppimiseks kulub ikka päris palju aega.

Õhel hommikul saime Kaidiga üllatuse osaliseks. Meie 80-aastased mäkikutid, kes igal hommikul meid mäkis ootavad, kinkisid meile kohaliku jalkatiimi sokid ja mütsid. Ülilahe! Nemad ongi meie kohalikud peikad! :D

 Sel nädalavahetusel käisime orgiga suures väliveepargis, kus võisin kogeda päris tugevaid adrenaliinilakse. No näiteks vabalangemine neljandalt korruselt nii, et lihtsalt maapind kaob su jalge alt. 3,47 sekundit ja sa olid maapinnal.


Nagu varem mainitud, oli sel nädalal pie-in-the-eye võistlus. Me Kaidiga panime sitdown´ide võistluse kinni ja saime Triinule ja Katjale vahukooretordi näkku virutada.

Sel nädalal töötasin ka kantrit, mis tõestas taaskord et ostavad inimesed mitte majad. Kantris oli üldse viis maja, kus olid lapsed. Ja kaks neist ostsid ja kahes olid juba olemas. Ja teises piirkonnas, kus olid sada maja reas ja igas majas lapsed, ostsid ka vaid paar maja.

Kõige valusam laks oli selle nädala laupäeval, millal tegin callback´i kolmandat korda ühte majja, kus ema mind kindlasti tagasi kutsus, sest talle meeldisid raamatud. Isale meeldisid ka ja täiega connect´isin nendega ära. Ligi tunnikese rääkisin nendega ja oli täiesti surmkindel, et nad võtavad raamatud. Aga vat ei võtnud. See oli valus. Ja see oli üks suur õppetund, buying line´ist ei tohi üle minna. Ma kipun raamatuid hullult pikalt näitama. Nii palju on ju kihvte detaile, aga inimesed ostavad emotsionaalselt ja põhjendavad oma ostu loogiliselt.

Tuleval nädalal hoian oma sitdown´id lühemad, sest mul on tunne, et ma ei jõua piisavalt paljude emadeni ja tegelen aeg-ajalt ajaraiskamisega.

Ja meie hostmom on endiselt ülivägev. Ta on nagu Macgyver, kes parandab kõik tüki teibi ja nõelaga. Täna õmbles ta näiteks mu bookbag´i jälle kokku, sest mu lunchbox kipub kaotsi minema. Ja siis aitab ta mul kirju saata. Ja siis aitab ta rattaid parandada. Ja siis nuumab meid nii kuis oskab.

...aeg hakkab lõppema, tuleb vara magama minna, sest vägev nädal ootab ees.

6. nädal bookfield´il on pühendatud mu isale! Motivatsioon missugune!

Edasi Kentucky lõvid!

Jepiajee!

Juba on neljas nädal field´il läbi saanud. Mul on praegu päris kiire ja kirjutan paar sõna siis ka. Peaks juba magama, aga täna läks veits kauem, sest tutvustasime oma vahetusemale Eestit ja näitasime pilte. Tänks issi, et nii vägevaid pilte teed !  :)

Toredaid asju juhtub kogu aeg.

Skype´i süsteem on ka tööle hakanud. Saab rääkida nii pere kui ka Siimuga. Mulle saab skype´is helistada pühapäeviti kella 16-18 ajal.

Raamatumüügiga on mul olnud paremaid ja halvemaid päevi. Aga eile oli nii palju toredaid hetki ka.

Sõin siis lõunat kiirelt kellegi aias nagu ikka. Jumala pohlad, kas keegi näeb või mitte.  Ja siis seal tiirutas palju väikseid lapsi ja kaks poisiklutti tulid küsima, kes ma olen ja mis ma teen. Ja siis ütlesid nukra häälega, et ma ei olegi veel nende ukse taga käinud. Ja võtsid mind endale sappa ja juhatasid mind enda maja juurde, kus ma arvasin vanainimesed elavat. Nii tore, minu piirkonna lapsed juba ootavad mind enda juurde. Kahjuks vanematel ei ole alati aega, raha või tahtmist.

 Kaidi sünnipäevakook 4th of July´l
(Meil on kõige lahedam vahetusema)

Sel nädalal läks mu rattakumm kaks korda tühjaks. Esimesel korral sain uue ratta ja teisel korral parandas üks vanamees, samal ajal kui ma ta naisele raamatuid näitasin, mu ratta ära. Isegi õlitas ka. Kahjuks peale seda rääkis vähemalt veerand tundi usujuttu, nagu nad siin kipuvad tegema ja mu aega raiskama. Ma arvan, et usakad saaks kreepsu, kui nad teaks kui paganad eestlased on.

Pealegi on mul nüüd uus ratas,  mis on kruiiser 80-datest. Ülimõnus on kruiisida.

Olen rattaga kukkunud juba mitu korda. Mu parem jalg on ülimalt sinine ja paistes, aga õnneks on väljas nii kuum, et ei ole valus. Hommikuti on veits kange. Ja põlv on juba tagurpidi aukus. Varsti hakkab läbi paistma, marrastushaav on juba nii sügav mitmekordsest kukkumisest.

Kuum on siin ka nädala alguses oli kolm päeva üle 40 kraadi. Päris halb hakkas vahel. Kallad aina vett endale sisse ja pead piisavalt hästi emasid moosima, et nad sind tuppa raamatuid näitama laseks.

Emotsionaalselt käin ikka üles ja alla. Olen meie orgile ja manageridele nii tänulik, et nad ikka juhendavad ja aitavad. Kõik põhineb attitude´il. On sinul halb suhtumine, tajuvad emad selle kohe ära. Sel nädalavahetusel töötas selftalk´ina hästi EXPECT THE BEST!

Sel nädalal oli ka 4th of July, mis tähendas, et peredel oli küll vaba päev ja sai teha callbacke, aga samas olid kõik kas sõbra juures peol või oli mrs. Jones´i juures pidu ja ta ei saanud sinuga hetkel rääkida.

Õhtul viis meie vahetusema meid ilutulestikku vaatama, mis oli küll out of schedule, aga see oli seda väärt. Aga pidu oskavad eestlased ikka paremini panna. Panin ka hullu.

Hetkel olen lower income turfis, kus on treilerpargid ja vaesemad pered. Sitdowne saab kergemini, aga inimestel pole raha. Ja esimest korda visati mind ka turfist välja. Peitsin end kolm korda küll majade vahel, aga lõpuks jõuti mulle ikka jälile ja golfiautoga sõitvad tüübid jälitasid mind seni kuni ma treilerpargist välja olin läinud.

Eelmine nädalavahetus saime ka esimest korda ujuma kohalikku järve. Mmm...kui mõnus ja kui rahustav.

Palju vägevaid peresid on nähtud. Ja palju vägevaid peresid on vaja veel kohata. Head uut nädalat mulle!!!

Sel nädalal on pie-in-the-eye võistlus, et tuleb rohkem sitdown´e saada kui teiste tüdrukute HQ või siis saame jälgmisel nädalal vahukooretordiga näkku.


Tuleb tööle hakata!

See on minu suvi!

...järgmine nädal kirjutan.

http://e1winged.wordpress.com  (minu org on Balls & Dolls)

Geting started!

Hei!

Tänaseks olen bookfield´il olnud juba kaks täispikkka nädalat. Mulle tundub, et päevad on pikad ja nädalad väga lühikesed. Uskumatu, et juba teine sunday meeting täna oli. Sain success coin´i. Olen iga päev vähemalt 30 korda inimestele raamatut näidanud.

 Elan juba kaks nädalat hostperes. Ema, tema poja ja poja raseda pruudiga. Ema on täiega lahe, tundub kunagine rokipeer ja aitab meid kogu aeg. Parandab rattaid, toidab meid, annab riideid kui vaja ja üleüldse soovib aina suhelda. Meil on väga tihe schedule ja kahjuks perega suhtlemiseks aega väga ei jää. Ruumi meil aga väga ei ole. Elame Kaidiga kahekesi umbes nagu Harry Potteri konkus, toas on ruumi ühele voodile ja kapile. Ja õhtuti vaatavad nad väga valjult telekat, aga õnneks või õnnetuseks olen ma nii väsinud, et uni tuleb kiiremini kui pea patja puudutab.

Hetkel tegeleme habitite loomisega:
1. hours
Minimaalne tööaeg 7:45 - 21:15
Magama hiljemalt 22:30

2. demos
Pean näitama raamatut vähemalt 30 emale.

3.sleeping
Äratus 5:59 kiirelt pesema, riidesse panemise ajal kuulame motiveerivat kõnet Europe1 tiimi liidri kõnet ja siis 06:15 ratta selga ja mäkki hommikust sööma. Hiljemalt 7:45 olen juba söönud ja turfis(töökohal) ja teen oma esimese koputuse.

Magama hiljemalt 22:30

4.eating
Hommikuti 6:30 söön mäkis oatmeal`i koos kaerahelvestega, mis ma ise iga päev kaasa võtan. Kell 12 ja kell 17 on mul kiire leib avokaadoga, puuviljad ja pähklid. Õhtul koju jõudes on meie hostema enamasti midagi süüa teinud, mis on ülilahe.

5. reading
Hommikuti motiveerivad tekstid.
Õhtuti tehnilised tekstid (müügitekstid vms)

+ 1 ATTITUDE


(Hale)naljakaid juhtumisi ka...

Alguses ma ei olnud valmis nii palju ei-sid saama ja kõik need "not interested" slam´id olid küllaltki frustreerivad. Aga nüüd ma saan aru, et otsene "pole huvitatud" on parem, kui need keerutajad ja valetajad.  Naljakas on püüda neid emasid, kes saadavad oma lapsi uksele valetama, et ema on duši all. Tundub, et ameeriklased peavad olema ikka väga puhtad, kui nad nii mitu korda päevas duši all käivad.
Või kuidas ma ühe ema juures mitu korda käisin ja esimene kord oli ta huvitatud, aga busy. Teine kord huvitatud, aga pidi just ära sõitma ja kolmas kord äkki haigeks jäänud. Õppisin, et kaks on kohtuseadus, mitte kolm.

Ja usakatel on mingi teema koertega, kes kohe uksest välja jooksevad, kui uks lahti tehakse Ja siis nad peavad teda taga ajama minema. Mõni ema on päris vihaseks saanud ja mind süüdistama hakanud, et nende koer ära jooksis.

Ükskord lõhkusin oma 6 kilose seljakotiga liiga järsult ümber keerates maja ära. Seinast kukkus päris mitu kivi ära. Õnneks ei olnud kedagi kodus ja ma üritasin naerust kõveras parandada, mis parandada andis ja lasin ruttu jalga.


Mu lemmikud on ka paranoiakad, kes arvavad, et ma olen vene spioon või murdvaras. Eriti lemmikud on nad siis, kui neid on terve tänav täis ja sul on täiega  põis täis. Kui sind isegi vetsu ei lubata, siis on natuke nukker küll.


Eelnädalal müüsin oma esimese mataraamatu. Ma olin üliõnnelik, sest see juhtus esimese paari tunni jooksul, mis ma field´il olin. Õnnetul kombel müüsin ühe mata raamatu, mis tegelikult tulevad kahekaupa. Pühapäeval sain oma veast teada ja pidin pere juurde tagasi minema ja küsima, kas nad tahavad kahte mataraamatut või canceldame ja muidugi nad canceldasid. Kuna ma selleks hetkeks ei olnud midagi muud veel müünud, siis see mõjus mulle väga raskelt. Praegu ma saan väga hästi aru, et ei ole midagi hullu ja see ongi part of the business, aga tol õhtul voolas pisaraid päris mitu.

Esimesel nädalal olin tubli. Ja lootsin teisel nädalal veelgi paremaid tulemusi ja keskendusin müügile, mis on suur viga. Käisin follw´mas nii Kaidit kui ka Triinut. Nüüd on minu põhiline selftalk "Pohhui, go to the next door! I will, I can, I do!"

Tuleval nädalal luban endale, et annan endast parima, teen lihtsalt tööd ja armastan inimesi . :)

Jällekirjutamiseni.

Alguse v2rk

Hehei!

Esimesed kaks ja pool p2eva field'il on nyyd juba tehtud. Nagu ette oligi arvata tuleb raske, kuid v2ga p6nev ja arendav suvi. T2na on esimene niioelda puhkep2ev, ent tegelikult on t2na tegemist oi kui palju. Olen endiselt motellis, sest pere leidmine v6tab oodatust kauem aega. See toob endaga kaasa kulutused. Niigi on v2ga keeruline jagada oma raha eesti konto ja usa konto vahel (paar p2eva tagasi tegin endale Bank of America kaardi). Igatahes isiklik raamatupidaja kuluks 2ra kyll, sest viimased tund aega olen yritanud oma rahaasjad korda saada, aga ei klapi. Lihtsalt ei klapi.

Aga field'ilt ka lugusid...

Inimesed on enamasti supers6bralikud. Isegi siis kui nad sulle doorslam'i teevad. See vist ongi see american smile.
Millegi p2rast suhtlen ma isegi rohkem isadega, mitte emadega.

Kohtusin eile h2sti toreda Liz'iga, kellel oli kunagi Eestist p2rit peika olnud. Ja Eesti ei olegi nii tundmatu siin, kui ma arvasin.

Inimestel on nii palju lapsi. Siinne peremudel n2eb ette neli last, kaks koera ja kass. Igas majas on mingi n2hvits, kes ikka yritab "s6braks"saada.

Mulle t2iega meeldib inimestega suhelda. M6nus on, aga myygis olen ma alles t2itsa roheline. Paar pisikest myyki on olnud, aga arengutee on veel ees.

Olen sattunud ylimalt rikaste linnaossa, kus on hullud lossid. Esimestel n2dalatel tegelikult ei tohiks juba k6ige rikkamas linnaosas olla, seega vist uuest n2dalast l2hen kuskile mujale koputama.

Ja minu jalgrattaotsingud. Praegu s6idan p2ris hullu jalgrattaga. See on vana ja selle k2epidemed sulavad p2ikese k2es ja rattas m22rib mind. Ja m2est alla s6ites avastasin, et pidurid ei t66ta. Ikkagi parem kui mitte midagi. Sellegi poolest j2tkasin rattaotsinguid. Eile oli terve naabruskond, kus koputasin mulle ratast otsimas. Nii tore. Leidsin jalgratta, isegi naisteraam on. (ma ei oska kiirelt meesteraamiga jalgrattalt maha tulla) Aga kumm on katki ja nyyd pean minema uue kummi walmardist ostma ja yritama seda parandada. Ehk l6puks saan korda.


Well...tegelikult on emotsioonid laes ja igal hetkel ei ole k6ige lihtsam. Ma olen nii palju peresid juba n2inud, aga ma ei teagi kellest kirjutada. Ehk kunagi v6tan end kokku, aga praegu l2hen jooksen edasi. Peame minema endale peret otsima.

Uni on ka.

Kirjutage ja joonistage mulle ikka! ;)

Kohal!

Hei!

J6udsin l6puks linna, kus sel suvel mrs. Jones'e laste harimisel abistama hakkan. Sel suvel olen Idaho osariigis linnas nimega Meridian. Uliv2gev on. M2ed, suured j6ed, ilus loodus (Yellowstone on siin osariigis) ja s6bralikud inimesed.


V2ga palju muidugi veel ei ole n2inud, sest alles j6udsime. Eelmisest reedest teisip2evani oli saleschool, mis peaks mind siis igasugusteks mrs. Jones'ideks ja emotsioonideks ette valmistama. Oli v2ga intensiivne, aga t2iega v2gev. Mul on ulimalt lahe org. Orgis on siis need inimesed, kellega ma sel suvel uhes piirkonnas tootama hakkan. Ja uleuldse on bookpeople v2ga lahe.

Nashville'ist Boise'i lendasime kolme umberistumisega ja see t6i monkey'sid p2ris mitu. N2iteks minu kohver on endiselt Seattle'is ja ma v2ga loodan, et see 6htuks ka siia j6uab. Dallases, aga j2i eelmine lend hiljaks ja me lihtsalt jooksime oma orgiga j2rgmise lennu peale nagu uksinda kodus filmis. Ja terminalide vahelises rongis avastas Katja(orgist), et unustas oma passi eelmisesse lennukisse. Uhes6naga palju jooksmist, aga l6pp hea k6ik hea. Meid oodati ilusti 2ra.

Rohkem mul praegu aega ei olegi. Olen praegu Meridian'is motellis ja nuud l2heme meile vahetuspere otsima, linnakaarte ostma, permit'it tegema jne. Homme on siis juba v6imalus oma oskused bookfield'il proovile panna. T66le hakkan supakas (suburban'is, mis on ulihea, sest majad on uksteisele l2hedal). Yleyldse on siin k6ik v2ga l2hedal, siis ehk ei rebesta end rattas6idu ja megaraske bookbag'iga 2ra. J22n ellu.

Lebotamise p2evad Nashville'is on l6ppenud, on aeg t66le hakata!

ps. mu telefon ei t66ta siin, arvutit mul ei ole ja fotokajuhet mul ka ei ole(pilte ei ole ka muidugi teinud). Minu k2ttesaadavus on null ehk ongi kergem t66le keskenduda.

ps. Idaho on USA kartuliosariik, pea k6ik USA friikartulid on tehtud siin kasvatatud kartulist.  Ja veel Idahos on seadus, mis keelab kinkida teisele kodanikule kommikarbi, mis kaalub yle 50 lbs'i (23 kg).

Edaspidi siis kirjutan juba ehk toredaid ja ehk isegi naljakaid lugusid mrs. Jones'idest...

Ise olen t2iega p6nevil.

Cheers!

Nashville

First days in Nashville

Nashville Symphony cafe

Ma lihtsalt jumaldan umbes kooserdamist. Jalutad ringi ja oled lihtsalt valmis seiklusteks, mis su teele satuvad. Olen olnud poistega Nashville'is juba kolm päeva. Tänase päeva eesmärk on saada täielikult pähe lasteraamatute salestalk. Kuna koosõppimised on lõppenud pigem "kinnistamistega", siis täna otsustasime, et õpime eraldi. Mina läksin suure jalgpallistaadioni kõrval olevasse parki ja otsisin varjus oleva pingi, sest päike huugab mõnuga ja õues on 89 fahrenheiti. Kõik möödujad aina teretasid ja uurisid, mis ma teen ja kes ma olen. Üritasin hullult oma eesmärgile tekkst pähe õppida, ent minu seiklejahing soovis minna ikkagi ringi kondama.

Läksin mööda parki edasi ja jõudsin hiiglasliku jalakäijate sillani (park on jõe ääres). Vau, milline vaade sillalt Nashville'i kesklinnale on. Segamini olid punastest telliskividest hooned, millest õhkus tohutut ameerikalikkust ja pilvelõhkujad. Paistsid kätte kõiks saloon'id ja kauboisaapapoed. Nashville on USA countrymuusika pealinn, seega siin peab ju olema tunda nii Johnny Cashi kui ka Jimi Hendrixi(kes alustas oma muusikukarjääri Nashville'i tänavatelt) vaimu.

Ma jalutasin üle suure valge silla ja jõudsin kesklinna. Leidsin üles need ainsad jalakäijate alad kogu linnas ( teatavasti usakad jala ei käi). Siin on kõik muusikamajad ja hall of fame of country music. Jalutasin edasi, kuni märkasin üht oaasi kogu selle burgerikultuuri vahel. Märkasin sümfooniahoone sisehoovi. Ilusad purskkaevud, lilled janlauad. Läksin kohvikusse ja seal oli üks väga väärikas onkel, kes keerutas oma vuntse, mis ulatusid tal kõrvadeni. Rääkisime elust ja olust, minu suvisest tööst ja tema sõbrast, kes olimka kunagi SW-ga raamatuid müünud ja programmist ka omale prantslasest naise leidnud, kellega nad nüüd Prantsusmaal elavad. Öelge nüüd, et raamatumüük ei ole elumuutev kogemus.

Nii palju siis ühest jalutuskäigust :)

Aga nüüd sellest, kuidas ma siiamaani üldse jõudnud olen...

Pühapäeva hommikul vara-vara olime, me kolm vanderselli, lennujaamas valmis vastu minema oma ülivägevale seiklusele. Lennujaama olid lisaks peredele tulnud ka Reti, Heli-Mari ja Jaan, kes kinkisid meile tõelise müügimehe esmaabi kit'i garneerituna pisukese lineaaralgebra ja dünaamikaga. Helsingisse jõudes olime kõik väga unised, sest ilmselgelt olid viimased ööd une poolest kasinaks jäänud. New Yorgis õnnestus meil ka lennujaamavahetus, nii et võime öelda, et oleme New Yorki ka (bussiaknast) näinud. Nashville'is võtsime takso lähedalolevasse Inn'i, kus siis lõpuks peale 24 h sõitu vertikaalsesse asendisse puhkama saime.


Esimesel hommikul usas pidin end peaaegu et puruks naerma, sest olin tunnistajaks kuidas kaks noort härrat jooksid kakeldes kell 5:59 äratuskella helisedes võidu dušši alla. Seejärel kohe õue jooksma ja nii igal hommikul. Kuidagi tuleb end ju müüginaise schedule'isse saada. :)

Hommkusöögil avastasin usakate plastmassi- ja suhkruarmastuse. Hommikusöögiks olid kas vikerkaarevärvilised hommikusöögihelbed, plastmassisarnane muna või suhkru ja muude maitsetugevdajatega kaerahelbepuder, mis on siin dieeditoit ja normaalsed inimesed seda ei söö.

Peale seda võtsime oma seitse asja ja hakkasime transpordivõimalust kesklinna saamiseks otsima. Me  oma suurte kohvritega, üle igasuguste takistuste, jõuame kohta, kus peaks olema bussipeatus. Ent siis peatub meie kõrval Michael, kellel olla tol päeval tööpäev ära jäänud ja polnud midagi teha, ja otsustas meid linna ära visata. Ilmselt me paistsime seal hädisel kõnniteel (usakad ei käi jala. Fakt.) nii abitud, et ta pidi lihtsalt peatuma ja uurima, mis meil viga on.







Nashville'i kesklinna, oma uude Inn'i jõudes oli check-in'iks liiga vara (ulme, kui palju aega on päevad, kui 5:59 ärgata). Läksime linna peale kooserdama. Lõpuks läksime bussiga suurde mall'i. Ma mõtlesin tõsiselt suurde mall'i. Šoppamine on siin tõeline meelelahutus. Memorial day tõttu olid suured allahindlused ja ma suutsin palju raha käest ära anda. Nüüd elan poiste armust.

Õhtupoole otsisime võimalust minna toidupoodi. Bensujaamamüüjatädi, kes nimetas meid kõiki babe'ideks, juhatas meid "lähedalolevasse" toidupoodi. Ta ilmselt ei kujutanud ette, et keegi võiks jala ka liikuda. Aga ega me pole papist tehtud. Jõudsime pea olematut kõnniteed mööda mõne miili kaugusel olevas toidupoeski ära käia.

Teisipäev kulges põhiliselt coolcard'i hävitamise, naerulihaste treeningu ja kinnistamise tähe all. Bassein on ka mõnus koht, kus mõnuleda. Käisime ka Walmartis, kust otsisime omale viimaseid puuduolevaid hilpe, aga oma suuruse leidmine on xxxl-ide vahelt keerulisest keerulisem.

Let the journey begin!

Nii...

Sellel suvel saan hakkama ühe järjekordse julgustükiga. Sellel suvel lähen USAsse Southwesterniga raamatuid ukselt uksele müüma. Ettevalmistusprotsess on sisuliselt kestnud juba alates oktoobrist, kui helistas mulle Triinu Pihlak ja meelitas mind programmiga osalema. Väga palju mind meelitama-keelitama ei pidanudki, sest olin sellest juba ennegi kuulnud ja tahtsin osaleda. Siiamaani olen küll hirmus rahul, sest iganädalased meetingud ja müügiprotsessi õppimine on olnud põnev.

Sõidan täna Siimu (kirjavigad.blogspot.com) ja Mardiga Nashville'i Tennessee osariiki. Lend läheb läbi Helsingi ja New Yorgi ning kohale jõuab alles mõnekümne tunni pärast. Nashville'is on meil paar päeva aega end schedule'isse panna, viimaseid müügitekste õppida ja goalbook valmis teha. Siis hakkab meil müügikool ja peale seda lendan ma edasi teadmata kohta USAs, kus ma siis päriselt tööle hakkan.

Eile kutsusin veel viimast korda sõbrad endale külla. Öösel jõudis ka Siim oma sõpradega linnast siia. Päris mitu inimest oli ja juhtus nii mõndagi...

Kogu aeg on aga äralennu aeg tundunud mägede taga. Nüüd aga peaksin ma kahe tunni pärast (kell 4 hommikul) juba lennujaamas olema. Väike ärevus on ikka sees. Teen viimast sauna, naudin hetke ja kirjutan esimest blogi blostitust (teatavasti on ju blogis ikka blostitused, mitte postitused). Natuke imelik on veel, ei ole enam blogikirjutamise harjumust. Aga küll ta tuleb ja kuulete (enamasti pühapäeviti) kõiki toredaid, põnevaid ja naljakaid lugusid, mis minuga USAs siis juhtuma hakkab. Ja selles, et minuga alati midagi naljakat juhtub, võite täiesti kindlad olla. :)

Let the journey begin!