Lõppes 5. nädal.
Eelmisel nädalal küsis Mark midagi, mis mõjutas tervet seda nädalat. Mark lasi meil endil hinnata 10 palli süsteemis oma EFFORT´it ja ATTITUDE´i. Ja ma otsustasin, et aitab kuutest ja seitsmetest.
Minu effort ja attitude on kümme! Ja nii iga päev ja hetk.
Sel nädalal hakkasin juba vaikselt taipama, kuidas turfi läbi töötada ja mitte mõtetuid tagasikutsumisi, mil sind ikka jutule ei võeta, teha. Endiselt on põhivärk, et tuleb aina minna järgmise ukseni, aga selle põhimõtte õppimiseks kulub ikka päris palju aega.
Õhel hommikul saime Kaidiga üllatuse osaliseks. Meie 80-aastased mäkikutid, kes igal hommikul meid mäkis ootavad, kinkisid meile kohaliku jalkatiimi sokid ja mütsid. Ülilahe! Nemad ongi meie kohalikud peikad! :D
Sel nädalavahetusel käisime orgiga suures väliveepargis, kus võisin kogeda päris tugevaid adrenaliinilakse. No näiteks vabalangemine neljandalt korruselt nii, et lihtsalt maapind kaob su jalge alt. 3,47 sekundit ja sa olid maapinnal.
Nagu varem mainitud, oli sel nädalal pie-in-the-eye võistlus. Me Kaidiga panime sitdown´ide võistluse kinni ja saime Triinule ja Katjale vahukooretordi näkku virutada.
Sel nädalal töötasin ka kantrit, mis tõestas taaskord et ostavad inimesed mitte majad. Kantris oli üldse viis maja, kus olid lapsed. Ja kaks neist ostsid ja kahes olid juba olemas. Ja teises piirkonnas, kus olid sada maja reas ja igas majas lapsed, ostsid ka vaid paar maja.
Kõige valusam laks oli selle nädala laupäeval, millal tegin callback´i kolmandat korda ühte majja, kus ema mind kindlasti tagasi kutsus, sest talle meeldisid raamatud. Isale meeldisid ka ja täiega connect´isin nendega ära. Ligi tunnikese rääkisin nendega ja oli täiesti surmkindel, et nad võtavad raamatud. Aga vat ei võtnud. See oli valus. Ja see oli üks suur õppetund, buying line´ist ei tohi üle minna. Ma kipun raamatuid hullult pikalt näitama. Nii palju on ju kihvte detaile, aga inimesed ostavad emotsionaalselt ja põhjendavad oma ostu loogiliselt.
Tuleval nädalal hoian oma sitdown´id lühemad, sest mul on tunne, et ma ei jõua piisavalt paljude emadeni ja tegelen aeg-ajalt ajaraiskamisega.
Ja meie hostmom on endiselt ülivägev. Ta on nagu Macgyver, kes parandab kõik tüki teibi ja nõelaga. Täna õmbles ta näiteks mu bookbag´i jälle kokku, sest mu lunchbox kipub kaotsi minema. Ja siis aitab ta mul kirju saata. Ja siis aitab ta rattaid parandada. Ja siis nuumab meid nii kuis oskab.
...aeg hakkab lõppema, tuleb vara magama minna, sest vägev nädal ootab ees.
6. nädal bookfield´il on pühendatud mu isale! Motivatsioon missugune!
No comments:
Post a Comment