First days in Nashville

Nashville Symphony cafe

Ma lihtsalt jumaldan umbes kooserdamist. Jalutad ringi ja oled lihtsalt valmis seiklusteks, mis su teele satuvad. Olen olnud poistega Nashville'is juba kolm päeva. Tänase päeva eesmärk on saada täielikult pähe lasteraamatute salestalk. Kuna koosõppimised on lõppenud pigem "kinnistamistega", siis täna otsustasime, et õpime eraldi. Mina läksin suure jalgpallistaadioni kõrval olevasse parki ja otsisin varjus oleva pingi, sest päike huugab mõnuga ja õues on 89 fahrenheiti. Kõik möödujad aina teretasid ja uurisid, mis ma teen ja kes ma olen. Üritasin hullult oma eesmärgile tekkst pähe õppida, ent minu seiklejahing soovis minna ikkagi ringi kondama.

Läksin mööda parki edasi ja jõudsin hiiglasliku jalakäijate sillani (park on jõe ääres). Vau, milline vaade sillalt Nashville'i kesklinnale on. Segamini olid punastest telliskividest hooned, millest õhkus tohutut ameerikalikkust ja pilvelõhkujad. Paistsid kätte kõiks saloon'id ja kauboisaapapoed. Nashville on USA countrymuusika pealinn, seega siin peab ju olema tunda nii Johnny Cashi kui ka Jimi Hendrixi(kes alustas oma muusikukarjääri Nashville'i tänavatelt) vaimu.

Ma jalutasin üle suure valge silla ja jõudsin kesklinna. Leidsin üles need ainsad jalakäijate alad kogu linnas ( teatavasti usakad jala ei käi). Siin on kõik muusikamajad ja hall of fame of country music. Jalutasin edasi, kuni märkasin üht oaasi kogu selle burgerikultuuri vahel. Märkasin sümfooniahoone sisehoovi. Ilusad purskkaevud, lilled janlauad. Läksin kohvikusse ja seal oli üks väga väärikas onkel, kes keerutas oma vuntse, mis ulatusid tal kõrvadeni. Rääkisime elust ja olust, minu suvisest tööst ja tema sõbrast, kes olimka kunagi SW-ga raamatuid müünud ja programmist ka omale prantslasest naise leidnud, kellega nad nüüd Prantsusmaal elavad. Öelge nüüd, et raamatumüük ei ole elumuutev kogemus.

Nii palju siis ühest jalutuskäigust :)

Aga nüüd sellest, kuidas ma siiamaani üldse jõudnud olen...

Pühapäeva hommikul vara-vara olime, me kolm vanderselli, lennujaamas valmis vastu minema oma ülivägevale seiklusele. Lennujaama olid lisaks peredele tulnud ka Reti, Heli-Mari ja Jaan, kes kinkisid meile tõelise müügimehe esmaabi kit'i garneerituna pisukese lineaaralgebra ja dünaamikaga. Helsingisse jõudes olime kõik väga unised, sest ilmselgelt olid viimased ööd une poolest kasinaks jäänud. New Yorgis õnnestus meil ka lennujaamavahetus, nii et võime öelda, et oleme New Yorki ka (bussiaknast) näinud. Nashville'is võtsime takso lähedalolevasse Inn'i, kus siis lõpuks peale 24 h sõitu vertikaalsesse asendisse puhkama saime.


Esimesel hommikul usas pidin end peaaegu et puruks naerma, sest olin tunnistajaks kuidas kaks noort härrat jooksid kakeldes kell 5:59 äratuskella helisedes võidu dušši alla. Seejärel kohe õue jooksma ja nii igal hommikul. Kuidagi tuleb end ju müüginaise schedule'isse saada. :)

Hommkusöögil avastasin usakate plastmassi- ja suhkruarmastuse. Hommikusöögiks olid kas vikerkaarevärvilised hommikusöögihelbed, plastmassisarnane muna või suhkru ja muude maitsetugevdajatega kaerahelbepuder, mis on siin dieeditoit ja normaalsed inimesed seda ei söö.

Peale seda võtsime oma seitse asja ja hakkasime transpordivõimalust kesklinna saamiseks otsima. Me  oma suurte kohvritega, üle igasuguste takistuste, jõuame kohta, kus peaks olema bussipeatus. Ent siis peatub meie kõrval Michael, kellel olla tol päeval tööpäev ära jäänud ja polnud midagi teha, ja otsustas meid linna ära visata. Ilmselt me paistsime seal hädisel kõnniteel (usakad ei käi jala. Fakt.) nii abitud, et ta pidi lihtsalt peatuma ja uurima, mis meil viga on.







Nashville'i kesklinna, oma uude Inn'i jõudes oli check-in'iks liiga vara (ulme, kui palju aega on päevad, kui 5:59 ärgata). Läksime linna peale kooserdama. Lõpuks läksime bussiga suurde mall'i. Ma mõtlesin tõsiselt suurde mall'i. Šoppamine on siin tõeline meelelahutus. Memorial day tõttu olid suured allahindlused ja ma suutsin palju raha käest ära anda. Nüüd elan poiste armust.

Õhtupoole otsisime võimalust minna toidupoodi. Bensujaamamüüjatädi, kes nimetas meid kõiki babe'ideks, juhatas meid "lähedalolevasse" toidupoodi. Ta ilmselt ei kujutanud ette, et keegi võiks jala ka liikuda. Aga ega me pole papist tehtud. Jõudsime pea olematut kõnniteed mööda mõne miili kaugusel olevas toidupoeski ära käia.

Teisipäev kulges põhiliselt coolcard'i hävitamise, naerulihaste treeningu ja kinnistamise tähe all. Bassein on ka mõnus koht, kus mõnuleda. Käisime ka Walmartis, kust otsisime omale viimaseid puuduolevaid hilpe, aga oma suuruse leidmine on xxxl-ide vahelt keerulisest keerulisem.