Tuleb tuleb, ega ta tulemata ei jää!

Hellllloouuu!!!


Southwesterni programm on vägevalt vägev. Ma õpin iga päev nii palju uut ja põnevat. Iga päev on kui uus väljakutse.

Ma kirjutan ruttu ühe blostituse ka. Aeg läheb nii kiiresti. Tegelikult peaksin juba magama.

Eelmisel nädalavahetusel kolisin uude vahetusperesse. Ruumi on nüüd miljon, terve keldrikorrus on meie kasutada. Siin on popcornimasinaga kinosaal ja oma koduõppeklass ja siis veel meie magamistuba ja mängude tuba ka. Pere on väga lahe. Nagu Kaidi ütles, täiega anti-usa pere on. Söövad ainult orgaanilist toitu ja kõik asjad on ka orgaanilised. Esimest korda saab magada vaikuses ja jahedas ruumis. Aga Cheryl, meie eelmine vahetusema on ka täiega lahe. Ta on ikka meie suur sõber. Laenab meile isegi oma autot. Oma kullakallikest. Cheryl´il ja tema autokesekesel on väga omapärane ja lähedane suhe. Ta nimetab teda oma beebikeseks.

Meie uues mäkis on ka vanameeste seltskond. Üks neist on insener, kes leiutas kõikides mäkides kasutuseloleva friikartulilõikamismasina. Cool või cool? Mina olen nende suur sõber! Nad kingivad meile ikka ja jälle tasuta hommikusöögi pisikesi talongikesi. Ja tasuta söögist ära ei ütle. Esmaspäeva hommikuks on 6:30-ks juba appointment planeeritud. Üks neist tahtis raamatuid oma lastelastele osta.


Olen tublilt tööd teinud. Statsid on päris korralikuks läinud.

Sel nädalal ületasin ka 200 unit´i piiri. Jee!!

Tänane sunday meeting toimus Serka vahetuspere juures. Väga palju kodusem ja mõnusam kui konverentsiruumis. Peale seda aga käisime Boise´i loomaaias. Kogu Lõvikuninga seltskond oli seal kohal.

Eelmisel nädalal coachis mind Mark. Väga hea coach on. Üleüldse on väga lahe, kuidas kogu Southwesterni süsteem on üles ehitatud. Ühest küljest oled sa turfis majade vahel täiesti üksi ja kleepud oma edu külge, isegi kui tagumik kukub küljest (I will stick to it, even if my ass falls off). Ja teisalt on terve meeskond inimesi, kes püüavad sind aidata saavutada sinu eesmärke. Iganädalased Veiko Roosi kirjad on ka väga motiveerivad. Good stuff!

Sel nädalal oli mul ka kahjuks palju canceldusi. Nii tobe, teed hullult tööd ja teed vägevad müügid, aga siis canceldavad. See on siiski veidike ebamotiveeriv. Aga sel nädalal muudan oma uskumusi, ma teen siin väga head asja, aitan inimesi ja parandan laste haridust, mis usas teatavasti ei ole maailma parim. Ma ei ole suvaline skämmar, kes teeb inimeste krediitkaarte tühjaks. Inimesed on siin mõnikord väga umbusklikud, sest tundub et identiteedivargus ei ole väga harv äri.

Igasuguseid naljakaid asju juhtub iga päev. Iga pere on erinev. Ja nii hea on näha, mida ma oma eluga saan teha ja mida ma kindlasti teha ei tahaks.

Aga praegu tahaks magada.

Vägev nädal tuleb! Tuleva nädala pühendan oma emale! Tuleb kõvasti töötada!

Paneme hullu!!!!

Meie kõige ägedam orgleader Serka! (ülemisel, mitte alumisel pildid ;) )

Iga sekund loeb!

Kolisin. Elan nüüd uues vahetusperes. Ja lähen nüüd ruttu magama.

Tuleb vägev nädal! 

Effort 10 ! Attitude 10 !

Hehei,

Lõppes 5. nädal.

Eelmisel nädalal küsis Mark midagi, mis mõjutas tervet seda nädalat. Mark lasi meil endil hinnata 10 palli süsteemis oma EFFORT´it ja ATTITUDE´i. Ja ma otsustasin, et aitab kuutest ja seitsmetest.

Minu effort ja attitude on kümme! Ja nii iga päev ja hetk.

Sel nädalal hakkasin juba vaikselt taipama, kuidas turfi läbi töötada ja mitte mõtetuid tagasikutsumisi, mil sind ikka jutule ei võeta, teha. Endiselt on põhivärk, et tuleb aina minna järgmise ukseni, aga selle põhimõtte õppimiseks kulub ikka päris palju aega.

Õhel hommikul saime Kaidiga üllatuse osaliseks. Meie 80-aastased mäkikutid, kes igal hommikul meid mäkis ootavad, kinkisid meile kohaliku jalkatiimi sokid ja mütsid. Ülilahe! Nemad ongi meie kohalikud peikad! :D

 Sel nädalavahetusel käisime orgiga suures väliveepargis, kus võisin kogeda päris tugevaid adrenaliinilakse. No näiteks vabalangemine neljandalt korruselt nii, et lihtsalt maapind kaob su jalge alt. 3,47 sekundit ja sa olid maapinnal.


Nagu varem mainitud, oli sel nädalal pie-in-the-eye võistlus. Me Kaidiga panime sitdown´ide võistluse kinni ja saime Triinule ja Katjale vahukooretordi näkku virutada.

Sel nädalal töötasin ka kantrit, mis tõestas taaskord et ostavad inimesed mitte majad. Kantris oli üldse viis maja, kus olid lapsed. Ja kaks neist ostsid ja kahes olid juba olemas. Ja teises piirkonnas, kus olid sada maja reas ja igas majas lapsed, ostsid ka vaid paar maja.

Kõige valusam laks oli selle nädala laupäeval, millal tegin callback´i kolmandat korda ühte majja, kus ema mind kindlasti tagasi kutsus, sest talle meeldisid raamatud. Isale meeldisid ka ja täiega connect´isin nendega ära. Ligi tunnikese rääkisin nendega ja oli täiesti surmkindel, et nad võtavad raamatud. Aga vat ei võtnud. See oli valus. Ja see oli üks suur õppetund, buying line´ist ei tohi üle minna. Ma kipun raamatuid hullult pikalt näitama. Nii palju on ju kihvte detaile, aga inimesed ostavad emotsionaalselt ja põhjendavad oma ostu loogiliselt.

Tuleval nädalal hoian oma sitdown´id lühemad, sest mul on tunne, et ma ei jõua piisavalt paljude emadeni ja tegelen aeg-ajalt ajaraiskamisega.

Ja meie hostmom on endiselt ülivägev. Ta on nagu Macgyver, kes parandab kõik tüki teibi ja nõelaga. Täna õmbles ta näiteks mu bookbag´i jälle kokku, sest mu lunchbox kipub kaotsi minema. Ja siis aitab ta mul kirju saata. Ja siis aitab ta rattaid parandada. Ja siis nuumab meid nii kuis oskab.

...aeg hakkab lõppema, tuleb vara magama minna, sest vägev nädal ootab ees.

6. nädal bookfield´il on pühendatud mu isale! Motivatsioon missugune!

Edasi Kentucky lõvid!

Jepiajee!

Juba on neljas nädal field´il läbi saanud. Mul on praegu päris kiire ja kirjutan paar sõna siis ka. Peaks juba magama, aga täna läks veits kauem, sest tutvustasime oma vahetusemale Eestit ja näitasime pilte. Tänks issi, et nii vägevaid pilte teed !  :)

Toredaid asju juhtub kogu aeg.

Skype´i süsteem on ka tööle hakanud. Saab rääkida nii pere kui ka Siimuga. Mulle saab skype´is helistada pühapäeviti kella 16-18 ajal.

Raamatumüügiga on mul olnud paremaid ja halvemaid päevi. Aga eile oli nii palju toredaid hetki ka.

Sõin siis lõunat kiirelt kellegi aias nagu ikka. Jumala pohlad, kas keegi näeb või mitte.  Ja siis seal tiirutas palju väikseid lapsi ja kaks poisiklutti tulid küsima, kes ma olen ja mis ma teen. Ja siis ütlesid nukra häälega, et ma ei olegi veel nende ukse taga käinud. Ja võtsid mind endale sappa ja juhatasid mind enda maja juurde, kus ma arvasin vanainimesed elavat. Nii tore, minu piirkonna lapsed juba ootavad mind enda juurde. Kahjuks vanematel ei ole alati aega, raha või tahtmist.

 Kaidi sünnipäevakook 4th of July´l
(Meil on kõige lahedam vahetusema)

Sel nädalal läks mu rattakumm kaks korda tühjaks. Esimesel korral sain uue ratta ja teisel korral parandas üks vanamees, samal ajal kui ma ta naisele raamatuid näitasin, mu ratta ära. Isegi õlitas ka. Kahjuks peale seda rääkis vähemalt veerand tundi usujuttu, nagu nad siin kipuvad tegema ja mu aega raiskama. Ma arvan, et usakad saaks kreepsu, kui nad teaks kui paganad eestlased on.

Pealegi on mul nüüd uus ratas,  mis on kruiiser 80-datest. Ülimõnus on kruiisida.

Olen rattaga kukkunud juba mitu korda. Mu parem jalg on ülimalt sinine ja paistes, aga õnneks on väljas nii kuum, et ei ole valus. Hommikuti on veits kange. Ja põlv on juba tagurpidi aukus. Varsti hakkab läbi paistma, marrastushaav on juba nii sügav mitmekordsest kukkumisest.

Kuum on siin ka nädala alguses oli kolm päeva üle 40 kraadi. Päris halb hakkas vahel. Kallad aina vett endale sisse ja pead piisavalt hästi emasid moosima, et nad sind tuppa raamatuid näitama laseks.

Emotsionaalselt käin ikka üles ja alla. Olen meie orgile ja manageridele nii tänulik, et nad ikka juhendavad ja aitavad. Kõik põhineb attitude´il. On sinul halb suhtumine, tajuvad emad selle kohe ära. Sel nädalavahetusel töötas selftalk´ina hästi EXPECT THE BEST!

Sel nädalal oli ka 4th of July, mis tähendas, et peredel oli küll vaba päev ja sai teha callbacke, aga samas olid kõik kas sõbra juures peol või oli mrs. Jones´i juures pidu ja ta ei saanud sinuga hetkel rääkida.

Õhtul viis meie vahetusema meid ilutulestikku vaatama, mis oli küll out of schedule, aga see oli seda väärt. Aga pidu oskavad eestlased ikka paremini panna. Panin ka hullu.

Hetkel olen lower income turfis, kus on treilerpargid ja vaesemad pered. Sitdowne saab kergemini, aga inimestel pole raha. Ja esimest korda visati mind ka turfist välja. Peitsin end kolm korda küll majade vahel, aga lõpuks jõuti mulle ikka jälile ja golfiautoga sõitvad tüübid jälitasid mind seni kuni ma treilerpargist välja olin läinud.

Eelmine nädalavahetus saime ka esimest korda ujuma kohalikku järve. Mmm...kui mõnus ja kui rahustav.

Palju vägevaid peresid on nähtud. Ja palju vägevaid peresid on vaja veel kohata. Head uut nädalat mulle!!!

Sel nädalal on pie-in-the-eye võistlus, et tuleb rohkem sitdown´e saada kui teiste tüdrukute HQ või siis saame jälgmisel nädalal vahukooretordiga näkku.


Tuleb tööle hakata!