Thursday, May 30, 2013
First days in Nashville
Nashville Symphony cafe
Ma lihtsalt jumaldan umbes kooserdamist. Jalutad ringi ja oled lihtsalt valmis seiklusteks, mis su teele satuvad. Olen olnud poistega Nashville'is juba kolm päeva. Tänase päeva eesmärk on saada täielikult pähe lasteraamatute salestalk. Kuna koosõppimised on lõppenud pigem "kinnistamistega", siis täna otsustasime, et õpime eraldi. Mina läksin suure jalgpallistaadioni kõrval olevasse parki ja otsisin varjus oleva pingi, sest päike huugab mõnuga ja õues on 89 fahrenheiti. Kõik möödujad aina teretasid ja uurisid, mis ma teen ja kes ma olen. Üritasin hullult oma eesmärgile tekkst pähe õppida, ent minu seiklejahing soovis minna ikkagi ringi kondama.
Läksin mööda parki edasi ja jõudsin hiiglasliku jalakäijate sillani (park on jõe ääres). Vau, milline vaade sillalt Nashville'i kesklinnale on. Segamini olid punastest telliskividest hooned, millest õhkus tohutut ameerikalikkust ja pilvelõhkujad. Paistsid kätte kõiks saloon'id ja kauboisaapapoed. Nashville on USA countrymuusika pealinn, seega siin peab ju olema tunda nii Johnny Cashi kui ka Jimi Hendrixi(kes alustas oma muusikukarjääri Nashville'i tänavatelt) vaimu.
Ma jalutasin üle suure valge silla ja jõudsin kesklinna. Leidsin üles need ainsad jalakäijate alad kogu linnas ( teatavasti usakad jala ei käi). Siin on kõik muusikamajad ja hall of fame of country music. Jalutasin edasi, kuni märkasin üht oaasi kogu selle burgerikultuuri vahel. Märkasin sümfooniahoone sisehoovi. Ilusad purskkaevud, lilled janlauad. Läksin kohvikusse ja seal oli üks väga väärikas onkel, kes keerutas oma vuntse, mis ulatusid tal kõrvadeni. Rääkisime elust ja olust, minu suvisest tööst ja tema sõbrast, kes olimka kunagi SW-ga raamatuid müünud ja programmist ka omale prantslasest naise leidnud, kellega nad nüüd Prantsusmaal elavad. Öelge nüüd, et raamatumüük ei ole elumuutev kogemus.
Nii palju siis ühest jalutuskäigust :)
Aga nüüd sellest, kuidas ma siiamaani üldse jõudnud olen...
Pühapäeva hommikul vara-vara olime, me kolm vanderselli, lennujaamas valmis vastu minema oma ülivägevale seiklusele. Lennujaama olid lisaks peredele tulnud ka Reti, Heli-Mari ja Jaan, kes kinkisid meile tõelise müügimehe esmaabi kit'i garneerituna pisukese lineaaralgebra ja dünaamikaga. Helsingisse jõudes olime kõik väga unised, sest ilmselgelt olid viimased ööd une poolest kasinaks jäänud. New Yorgis õnnestus meil ka lennujaamavahetus, nii et võime öelda, et oleme New Yorki ka (bussiaknast) näinud. Nashville'is võtsime takso lähedalolevasse Inn'i, kus siis lõpuks peale 24 h sõitu vertikaalsesse asendisse puhkama saime.
Esimesel hommikul usas pidin end peaaegu et puruks naerma, sest olin tunnistajaks kuidas kaks noort härrat jooksid kakeldes kell 5:59 äratuskella helisedes võidu dušši alla. Seejärel kohe õue jooksma ja nii igal hommikul. Kuidagi tuleb end ju müüginaise schedule'isse saada. :)
Hommkusöögil avastasin usakate plastmassi- ja suhkruarmastuse. Hommikusöögiks olid kas vikerkaarevärvilised hommikusöögihelbed, plastmassisarnane muna või suhkru ja muude maitsetugevdajatega kaerahelbepuder, mis on siin dieeditoit ja normaalsed inimesed seda ei söö.
Peale seda võtsime oma seitse asja ja hakkasime transpordivõimalust kesklinna saamiseks otsima. Me oma suurte kohvritega, üle igasuguste takistuste, jõuame kohta, kus peaks olema bussipeatus. Ent siis peatub meie kõrval Michael, kellel olla tol päeval tööpäev ära jäänud ja polnud midagi teha, ja otsustas meid linna ära visata. Ilmselt me paistsime seal hädisel kõnniteel (usakad ei käi jala. Fakt.) nii abitud, et ta pidi lihtsalt peatuma ja uurima, mis meil viga on.
Nashville'i kesklinna, oma uude Inn'i jõudes oli check-in'iks liiga vara (ulme, kui palju aega on päevad, kui 5:59 ärgata). Läksime linna peale kooserdama. Lõpuks läksime bussiga suurde mall'i. Ma mõtlesin tõsiselt suurde mall'i. Šoppamine on siin tõeline meelelahutus. Memorial day tõttu olid suured allahindlused ja ma suutsin palju raha käest ära anda. Nüüd elan poiste armust.
Õhtupoole otsisime võimalust minna toidupoodi. Bensujaamamüüjatädi, kes nimetas meid kõiki babe'ideks, juhatas meid "lähedalolevasse" toidupoodi. Ta ilmselt ei kujutanud ette, et keegi võiks jala ka liikuda. Aga ega me pole papist tehtud. Jõudsime pea olematut kõnniteed mööda mõne miili kaugusel olevas toidupoeski ära käia.
Teisipäev kulges põhiliselt coolcard'i hävitamise, naerulihaste treeningu ja kinnistamise tähe all. Bassein on ka mõnus koht, kus mõnuleda. Käisime ka Walmartis, kust otsisime omale viimaseid puuduolevaid hilpe, aga oma suuruse leidmine on xxxl-ide vahelt keerulisest keerulisem.
Ma lihtsalt jumaldan umbes kooserdamist. Jalutad ringi ja oled lihtsalt valmis seiklusteks, mis su teele satuvad. Olen olnud poistega Nashville'is juba kolm päeva. Tänase päeva eesmärk on saada täielikult pähe lasteraamatute salestalk. Kuna koosõppimised on lõppenud pigem "kinnistamistega", siis täna otsustasime, et õpime eraldi. Mina läksin suure jalgpallistaadioni kõrval olevasse parki ja otsisin varjus oleva pingi, sest päike huugab mõnuga ja õues on 89 fahrenheiti. Kõik möödujad aina teretasid ja uurisid, mis ma teen ja kes ma olen. Üritasin hullult oma eesmärgile tekkst pähe õppida, ent minu seiklejahing soovis minna ikkagi ringi kondama.
Läksin mööda parki edasi ja jõudsin hiiglasliku jalakäijate sillani (park on jõe ääres). Vau, milline vaade sillalt Nashville'i kesklinnale on. Segamini olid punastest telliskividest hooned, millest õhkus tohutut ameerikalikkust ja pilvelõhkujad. Paistsid kätte kõiks saloon'id ja kauboisaapapoed. Nashville on USA countrymuusika pealinn, seega siin peab ju olema tunda nii Johnny Cashi kui ka Jimi Hendrixi(kes alustas oma muusikukarjääri Nashville'i tänavatelt) vaimu.
Ma jalutasin üle suure valge silla ja jõudsin kesklinna. Leidsin üles need ainsad jalakäijate alad kogu linnas ( teatavasti usakad jala ei käi). Siin on kõik muusikamajad ja hall of fame of country music. Jalutasin edasi, kuni märkasin üht oaasi kogu selle burgerikultuuri vahel. Märkasin sümfooniahoone sisehoovi. Ilusad purskkaevud, lilled janlauad. Läksin kohvikusse ja seal oli üks väga väärikas onkel, kes keerutas oma vuntse, mis ulatusid tal kõrvadeni. Rääkisime elust ja olust, minu suvisest tööst ja tema sõbrast, kes olimka kunagi SW-ga raamatuid müünud ja programmist ka omale prantslasest naise leidnud, kellega nad nüüd Prantsusmaal elavad. Öelge nüüd, et raamatumüük ei ole elumuutev kogemus.
Nii palju siis ühest jalutuskäigust :)
Aga nüüd sellest, kuidas ma siiamaani üldse jõudnud olen...
Pühapäeva hommikul vara-vara olime, me kolm vanderselli, lennujaamas valmis vastu minema oma ülivägevale seiklusele. Lennujaama olid lisaks peredele tulnud ka Reti, Heli-Mari ja Jaan, kes kinkisid meile tõelise müügimehe esmaabi kit'i garneerituna pisukese lineaaralgebra ja dünaamikaga. Helsingisse jõudes olime kõik väga unised, sest ilmselgelt olid viimased ööd une poolest kasinaks jäänud. New Yorgis õnnestus meil ka lennujaamavahetus, nii et võime öelda, et oleme New Yorki ka (bussiaknast) näinud. Nashville'is võtsime takso lähedalolevasse Inn'i, kus siis lõpuks peale 24 h sõitu vertikaalsesse asendisse puhkama saime.
Esimesel hommikul usas pidin end peaaegu et puruks naerma, sest olin tunnistajaks kuidas kaks noort härrat jooksid kakeldes kell 5:59 äratuskella helisedes võidu dušši alla. Seejärel kohe õue jooksma ja nii igal hommikul. Kuidagi tuleb end ju müüginaise schedule'isse saada. :)
Hommkusöögil avastasin usakate plastmassi- ja suhkruarmastuse. Hommikusöögiks olid kas vikerkaarevärvilised hommikusöögihelbed, plastmassisarnane muna või suhkru ja muude maitsetugevdajatega kaerahelbepuder, mis on siin dieeditoit ja normaalsed inimesed seda ei söö.
Peale seda võtsime oma seitse asja ja hakkasime transpordivõimalust kesklinna saamiseks otsima. Me oma suurte kohvritega, üle igasuguste takistuste, jõuame kohta, kus peaks olema bussipeatus. Ent siis peatub meie kõrval Michael, kellel olla tol päeval tööpäev ära jäänud ja polnud midagi teha, ja otsustas meid linna ära visata. Ilmselt me paistsime seal hädisel kõnniteel (usakad ei käi jala. Fakt.) nii abitud, et ta pidi lihtsalt peatuma ja uurima, mis meil viga on.
Nashville'i kesklinna, oma uude Inn'i jõudes oli check-in'iks liiga vara (ulme, kui palju aega on päevad, kui 5:59 ärgata). Läksime linna peale kooserdama. Lõpuks läksime bussiga suurde mall'i. Ma mõtlesin tõsiselt suurde mall'i. Šoppamine on siin tõeline meelelahutus. Memorial day tõttu olid suured allahindlused ja ma suutsin palju raha käest ära anda. Nüüd elan poiste armust.
Õhtupoole otsisime võimalust minna toidupoodi. Bensujaamamüüjatädi, kes nimetas meid kõiki babe'ideks, juhatas meid "lähedalolevasse" toidupoodi. Ta ilmselt ei kujutanud ette, et keegi võiks jala ka liikuda. Aga ega me pole papist tehtud. Jõudsime pea olematut kõnniteed mööda mõne miili kaugusel olevas toidupoeski ära käia.
Teisipäev kulges põhiliselt coolcard'i hävitamise, naerulihaste treeningu ja kinnistamise tähe all. Bassein on ka mõnus koht, kus mõnuleda. Käisime ka Walmartis, kust otsisime omale viimaseid puuduolevaid hilpe, aga oma suuruse leidmine on xxxl-ide vahelt keerulisest keerulisem.
Saturday, May 25, 2013
Let the journey begin!
Nii...
Sellel suvel saan hakkama ühe järjekordse julgustükiga. Sellel suvel lähen USAsse Southwesterniga raamatuid ukselt uksele müüma. Ettevalmistusprotsess on sisuliselt kestnud juba alates oktoobrist, kui helistas mulle Triinu Pihlak ja meelitas mind programmiga osalema. Väga palju mind meelitama-keelitama ei pidanudki, sest olin sellest juba ennegi kuulnud ja tahtsin osaleda. Siiamaani olen küll hirmus rahul, sest iganädalased meetingud ja müügiprotsessi õppimine on olnud põnev.
Sõidan täna Siimu (kirjavigad.blogspot.com) ja Mardiga Nashville'i Tennessee osariiki. Lend läheb läbi Helsingi ja New Yorgi ning kohale jõuab alles mõnekümne tunni pärast. Nashville'is on meil paar päeva aega end schedule'isse panna, viimaseid müügitekste õppida ja goalbook valmis teha. Siis hakkab meil müügikool ja peale seda lendan ma edasi teadmata kohta USAs, kus ma siis päriselt tööle hakkan.
Eile kutsusin veel viimast korda sõbrad endale külla. Öösel jõudis ka Siim oma sõpradega linnast siia. Päris mitu inimest oli ja juhtus nii mõndagi...
Kogu aeg on aga äralennu aeg tundunud mägede taga. Nüüd aga peaksin ma kahe tunni pärast (kell 4 hommikul) juba lennujaamas olema. Väike ärevus on ikka sees. Teen viimast sauna, naudin hetke ja kirjutan esimest blogi blostitust (teatavasti on ju blogis ikka blostitused, mitte postitused). Natuke imelik on veel, ei ole enam blogikirjutamise harjumust. Aga küll ta tuleb ja kuulete (enamasti pühapäeviti) kõiki toredaid, põnevaid ja naljakaid lugusid, mis minuga USAs siis juhtuma hakkab. Ja selles, et minuga alati midagi naljakat juhtub, võite täiesti kindlad olla. :)
Let the journey begin!
Sellel suvel saan hakkama ühe järjekordse julgustükiga. Sellel suvel lähen USAsse Southwesterniga raamatuid ukselt uksele müüma. Ettevalmistusprotsess on sisuliselt kestnud juba alates oktoobrist, kui helistas mulle Triinu Pihlak ja meelitas mind programmiga osalema. Väga palju mind meelitama-keelitama ei pidanudki, sest olin sellest juba ennegi kuulnud ja tahtsin osaleda. Siiamaani olen küll hirmus rahul, sest iganädalased meetingud ja müügiprotsessi õppimine on olnud põnev.
Sõidan täna Siimu (kirjavigad.blogspot.com) ja Mardiga Nashville'i Tennessee osariiki. Lend läheb läbi Helsingi ja New Yorgi ning kohale jõuab alles mõnekümne tunni pärast. Nashville'is on meil paar päeva aega end schedule'isse panna, viimaseid müügitekste õppida ja goalbook valmis teha. Siis hakkab meil müügikool ja peale seda lendan ma edasi teadmata kohta USAs, kus ma siis päriselt tööle hakkan.
Eile kutsusin veel viimast korda sõbrad endale külla. Öösel jõudis ka Siim oma sõpradega linnast siia. Päris mitu inimest oli ja juhtus nii mõndagi...
Kogu aeg on aga äralennu aeg tundunud mägede taga. Nüüd aga peaksin ma kahe tunni pärast (kell 4 hommikul) juba lennujaamas olema. Väike ärevus on ikka sees. Teen viimast sauna, naudin hetke ja kirjutan esimest blogi blostitust (teatavasti on ju blogis ikka blostitused, mitte postitused). Natuke imelik on veel, ei ole enam blogikirjutamise harjumust. Aga küll ta tuleb ja kuulete (enamasti pühapäeviti) kõiki toredaid, põnevaid ja naljakaid lugusid, mis minuga USAs siis juhtuma hakkab. Ja selles, et minuga alati midagi naljakat juhtub, võite täiesti kindlad olla. :)
Let the journey begin!
Subscribe to:
Comments (Atom)